1. Jacques Ellul

Jacques Ellul (1912-1994) oli prantsuse poliitik, sotsiaalteadlane, teoloog ning tehnoloogia-filosoof. Tema tuntuim teos on „Tehnoloogiline ühiskond” (1954), milles autor väidab, et inimesed on kaotanud kontrolli nii iseenda kui ka tehnoloogia üle (Britannica.com). Kui enamasti kasutatakse terminit „tehnoloogia”, viitamaks tehislikele esemetele ja protsessidele, siis J. Ellul kasutas laiemat kontseptsiooni la technique, mis integeerib masina ühiskonda, ühtlasi konstrueerides tehnilise keskkonna (milieu technique), mida masinal vaja läheb. La technique hõlmab vahendeid, mitte eesmärke, otsides järjepidevalt parimaid võimalusi tegutsemiseks. See on isekasvav, pöördumatu, kõikehõlmav ja geomeetriliselt kasvav protsess (Lyon 2001; 111-112). Ratsionaalne, automaatne ning universaalne la technique vajab efektiivsust, mis saab normatiiviks ühiskonnas läbi tööjõujaotuse, tootmisstandardite etc. (Regent.edu). Elluli järgi on tehnoloogia desakraliseerinud endised tõekspidamised ning saavutanud läbi selle ise sakraalse staatuse. Kui la technique`i poolt desakraliseeritud tõekspidamised baseerusid moraalsetel kaalutlustel ning eesmärgistatusel, siis la technique tugineb vaid ühele printsiibile: efektiivsele korrastusele (en.wikipeedia.org: 4). Ellul väidab, et sellise tehnokultuuri juured peituvad lääne inimese kadumaläinud usus nagu suudaks ta lahendada sotsiaalseid probleeme ilma üleloomulikule kriteeriumile viitamata. Tehnofetišism evib tänapäeval fanaatilisi vorme, sest meie sotsiaalsed suhted on muutunud tehnoloogiliseks (Normet 2004; 18). Selline „tehnoloogiline türannia” inimkonna üle oli Jacques Elluli töödes ja vaadetes põhiliseks probleemiks.