Kinoekraanil on inimesed ja ka muud kujutised reaalsest elust oluliselt suuremad. Kino algusaastatel avaldas selline suurus inimestele oluliselt suuremat mõju kui tänapäeval, koguni kohutas (Montagu 1973: 68). Sama efekti võidi taotleda ka Suure Galerii piktograafidega. Filmi „Koyaanisqatsi” mitmetes võtetes on inimeste poosid nagu Suure Galerii piktograafidki staatilised ja sageli „kätetud” (vt Illustratsioon 5 ja 6). Kinos asetseb ekraan nagu Suure Galerii kaljuseingi vaatajast kõrgemal. Üldjoontes on igas kaasaegses kinos pööratud olulist tähelepanu ka heale akustikale. Oma kino-kontsert maailmaturneel külastas Philipp Glass oma orkestriga ka Eestit ning huvitaval kombel esitati film koos kontserdiga Tallinna Linnahallis, mis kujult on amfiteaterlik.
Film on kulukas ja riskantne ettevõtmine, mis eeldab väga suurt publikuhulka (Montagu 1973: 44-45). Philipp Glassi sõnade järgi oli Godfrey Reggio eesmärgiks suur publikuhulk ning see oli üks paljudest põhjustest, miks ta valis meediumiks filmi. Filmi kujutistel ja muusikal põhineva vormi keeleline universaalsus oli seotud samuti suure publikuhulga taotlusega (Kostelanetz 1999: 135-136). Universaales keeles filmi saab vaadata ükskõik mis keelt kõnelev inimene. Muusika ning kujutiste „orgaaniline ühildamine” (Carson 2002) on järgmine oluline seos filmi
Illustratsioon 5.
„Kätetu” inimene 1
Illustratsioon 6.
„Kätetu” inimene 2
„Koyaanisqatsi” ning Suure Galerii võimaliku rituaalikeeli vahel. Godfrey Reggio film on ühelt poolt autentset reaalsust peegeldav dokumentaal ning teiselt poolt, võttes arvesse algust-lõppu, montaaži, rapiid- ja aegluupkaadreid, ei ole sellel reaalse elu kulgemise ja avaldumisega mitte vähimatki pistmist. Philipp Glass ütleb „Koyaanisqatsi” DVD interviuus: „/---/ maailm ei ole tegelikult selline, samas siiski on /---/.” (Carson 2002) Sellist reaalsusest väljas olevat reaalsust või reaalse elu kogemuse piire ületavat reaalsust saab käsitleda transtsendentsena. Tänu oma dokumentaalkaadritele loob film aga mulje autentsest reaalsusest. Filmi „Koyaanisqatsi” kinokogemust võib vaadelda seega kui transtsendtentaalset kogemust, mida tajutakse reaalsena.
„Koyaanisqatsis” leidub lavastatud olukordi, ent puuduvad elukutselised näitlejad. Godfrey Reggio enda sõnutsi, proovis eemaldada traditsioonilise filmile omase esiplaani (näitlejad, karakterid) ning tõsta traditsioonilisele filmile omase tagaplaani esiplaaniks tegemaks sealsetest taustobjektidest (masinad, majad, tavainimesed) subjektid. Sellise lähenemisega eemaldas Godfrey Reggio mõttelise piirjoone publiku ning „näitlejate” vahel. Publik vaatab ekraanilt iseennast, tavainimest, ning „näitleja” teeb sedasama. Filmis „Koyaanisqatsi” on seega analoogselt Suure Galerii oletatavatele rituaalidele eemaldatud nii transtsendentaalse ja reaalse maailma ning publiku ja näitlejate vahelised piirjooned. Kui oletada, et Suure Galerii rituaali eesmärk oli analoogselt hopi „Ussitantsule” kutsuda abi saamiseks välja esivanemad, siis on filmi „Koyaanisqatsi” eesmärk analoogne, ent seda peegelsümmeetriliselt: filmis üksikult fookusesse võetud tavaliste inimeste „vaatavat” rolli saab käsitleda ka „kutsuva” rollina. Staatilised kujutised kinoekraanilt justkui „kutsuvad” publikut väljuma Reggio sõnadega „tehno-fašištlikust” skeemist. Godfrey Reggio sõnul on „/---/ meie aja tragöödia see, et me alahindame tehnoloogia kasutamise tagajärjel tekkivat mõju /---/.” (Infoshop.org: 2004). „Vaatajateks”, „kutsujateks” või ka „hoiatajateks” on filmis ka filmi peamised ideelised loojad Godfrey Reggio (vt illustratsioon 8) ja Philipp Glass (vt. Illustratsioon 10).
Illustratsioon 7.
Godfrey Reggioga sarnane mees
Illustratsioon 8.
Godfrey Reggio
Illustratsioon 9.
Philipp Glassiga sarnane mees
Illustratsioon 10.
Philipp Glass
Filmitud ei ole küll Godfrey Reggio ja Philipp Glassi füüsilisi isikuid, vaid nendele sarnaseid inimesi. Vaatuses „Ennustused” näidatakse Godfrey Reggioga sarnast meest (vt illustratsioon 7.). Vahetult siis, kui kui selle mehe silmad vaatavad kaamerasse, alustatakse hopi ennustuste laulmist. Peale Godfrey Reggioga sarnast meest näidatakse Philipp Glassiga sarnanevat meest (vt illustratsioon 9) ( Võimalik, et Philipp Glassi sarnasele mehele järgnevalt näidatav mees on Ron Fricke tegelaskuju, ent kuna käesoleva analüüsi autoril ei ole õnnestunud temast leida piisavalt kvaliteetseid fotosid, jätab ta selle järelduse tegemata).
Filmi valmimisaastast kuni tänaseni toimuvad filmi „Koyaanisqatsi” kino-kontsert seansid. Seanssidel esitatakse filmi „Koyaanisqatsi” koos elava orkestriga. Kohati peab seanssidel kõnesid ka Godfrey Reggio ise. Tänaseks on filmi näidatud enam kui 54 riigis. Kui arvestada filmi „Koyaanisqatsi” rõhutatult kiireid ja aeglasi kaadreid ühes hüpnootilise ja ekstaatilise muusikaga, mis Godfrey Reggio sõnade järgi on mitmeid inimesi hulluks ajanud (Infoshop.org: 2004), apokalüptilise alatooniga sõnumit, filmi loojate kohalolekut ning suurt publikuhulka, siis võib neis seanssides näha kaasaegset markeeritud tseremooniat, millel on eeldusi mõjutada oluliselt suurte hulkade tunnetuslikku tasandit ning esile kutsuda suuremal või vähemal määral grupiekstaasi. Seda eriti filmi kontsertlinastuste esimestel aastatel. Philipp Glassi sõnade kohaselt on tänased generatsioonid selliste kaadritega harjunud, ent 1980. aastatel olid need kaadrid vaatajate jaoks väga muljetavaldavad. (Cason 2002).
Godfrey Reggio püüdis filmiga „Koyaanisqatsi” jõuda kunsti tasemele. Ta ütleb, et on kunsti jõuks on müsteerium, mille tähendus on vaataja silmades ning kunstilise tasemega filmi all mõistab ta trilektilist suhet kujutise, muusika ja vaataja vahel. Filmi režissöör ja helilooja on filmi luues arvestanud vaatajaga. Reggio sõnul on ta põhiliselt arvestatud vaataja individuaalsusega ning seega teadlikult loonud filmi mitmetähenduslikult (Carson 2002). Ivor Montagu järgi võimaldab „/---/ heli orgaaniline põimimine kujutisega montaaži teel /---/ anda mitte ainult informatsioonilise, vaid ka poeetilise ja emotsionaalse efekti /---/” (Montagu 1973: 112). Intervjuus M. Darele ütleb Reggio: „Filmil on potentsiaali olla inspireeriv, hõnguse tähenduses, see võib inspireerida, inimene võib tajuda hinge või olemust kujutise sees või taga. Selles mõttes eriti, film võib ravida.” (Dare). Küsimuse peale, miks kasutab Reggio tehnoloogia vastu võitlemiseks tehnoloogiat, vastab Reggio, et ta näeb oma filmi mõju vaktsiinina ühiskonnale (Barcelona 2004.org: 2004). Kui hopi indiaanlaste esivanemad võisid kasutada kalju”ekraani” ühes kujutistega halbade ilmastikuolude „ravimiseks”, siis võis Godfrey Reggiot saada inspiratsiooni püüda analoogsel viisil kasutada kinoekraani „ravimaks” ülemäära tehnologiseeritud ühiskonda, ent mitte esivanemate vaid inimeste eneste väljakutsumisega.
Ülalkirjeldatud seos Suure Galerii ja „Koyaanisqatsi” esitusvormide ja eesmärkide vahel võib olla juhuslik. Ning isegi kui Godfrey Reggiot inspireeris Suure Galerii võimalik ajalooline taust, ei olnud see kindlasti määrav filmis näidatavate piktograafide väljavalimisel. Miks valis Godfrey Reggio filmi algust ja lõppu tähistama just need kaks piktograafi? Järgnevates alapeatükkides on, toetudes piktograafidel olevate detailide kompositsioonile, filmi sisule ning osaliselt ka Suure Galerii ajaloolistele hüpoteesidele, välja pakutud mõned siinkirjutaja hüpoteesid.
No comments:
Post a Comment