Ivan Illich (1926 – 2002) oli horvaatia päritolu arengukriitik. Tema tööd sisaldavad kriitikat „modernse” kultuuri institutsioonide suhtes, eelkõige hariduse, meditsiini, töö, energiakasutuse ja majandusarengu suunal. Illichi tööd olid laialdaselt tuntud 1970. aastatel, ent tänapäeva akadeemilisel maastikul pole ta populaarne. Ivan Illichile tõi tuntuse raamat „Koolitustatud ühiskond”. See on kriitiline diskursus modernses majanduses praktiseeritava hariduse üle (en.wikipedia.org: 6). Käesolevas analüüsis toetutakse aga Illichi teisele populaarsele tööle „Energia ja õiglus”. Siin keskendub ta 1970. aastate Ameerika Ühendriikide energiakriisi analüüsimisele. Ivan Illichi arvates ei olnud tekkinud energiakriisi põhjuseks mitte energia puudujääk, vaid liigkasutus. Olles sarnaselt narkomaanina sõltuvuses aina suuremate energiadooside järele, ekspluateerivad Ivan Illichi järgi Ameerika ühiskond ja teised rikkad riigid ühelt poolt vaesemaid riike, teisalt aga hävitavad iseennast.
Ivan Illich väidab, et liigse energiakastuse negatiivsed tagajärjed avalduvad esmalt inimeste psüühikas ning alles siis ümbritsevas keskkonnas. Selliseid tagajärgi tekitavad energiamahukad abivahendid (eeskätt motoriseeritud veondus) ei ole oma hinda väärt. Ivan Illich toob näiteks uurimuse, mille järgi keskmine ameerika mees kulutab oma autole aastas 1600 tundi: et seda osta, et tasuda bensiini, parkimise, kindlustuse ja muude kulude eest. Keskmisel ameerika mehel läheb vaja 1600 tundi, et läbida aastas 7500 miili: vähem kui viis kilomeetrit tunnis. Vähem arenenud riikides suudavad inimesed teha sama, ent nad ei kuluta selleks 28% ühiskonna ajaeelarvest nagu Ameerika Ühendriigid, vaid kõigest 3-8%. Seega arenenud ja arenemata ühiskondade liikumist ei erista mitte edasiliikumise efektiivsus, vaid suurem energiakulu. Võrreldes Bombay kesklinna liiklusvoogu New York`i või Pariisi omaga, täheldab Ivan Illich, et vähem arenenud riikides on tänu mõistlikule liikumiskiirusele liiklusvoog isegi kiirem. Tänu liigsele liikumiskiirusele on kasvanud inimeste distants perekonna ning elutähtsate asutuste vahel. Inimesel ei ole enam mitte võimalus, vaid kohustus valida liikumiseks energiamahukas liikumisvahend: omaenese jalgadega ei ole enam võimalik isegi tööl käia. Ivan Illich väidab, et mida suuremat hulka energiat liikumisvahend vajab, seda suurema hulga inimeste tööaega see endasse kontsentreerib. See toodab paratamatult ühiskondlikku ebaõiglust: vähemusel on võimalus enamuse arvelt reisida kiiremini (näiteks reaktiivlennukiga) soovitud sihtkohta, samal ajal kui enamus on sunnitud viibima oma vaba aja arvelt aina pikematel ja kiirematel retkedel. Ivan Illich pöörab tähelepanu veel asjaolule, et motoriseeritud transport nõuab sõitmiseks ja parkimiseks olulise hulga ruumi ning abivahendeid. Norm liikuda oma loomulikust liikumiskiirusest 20 kordselt kiiremini vajab väga suurt hulka kontsentreeritud energiat ning on seega üks põhilisi energiakriisi põhjuseid. Tulevikuvisioonid veelgi kiirematest liikumisvahenditest ei ole Ivan Illichi sõnul mõistlikud, sest need vahendid vajavad veelgi rohkem ühiskondlikku ruumi ja energiat. Isegi kui oleks saadaval piiramatus koguses saastevaba kütust, avaldaksid sellised energiamahukad vahendid ometigi olulist mõju inimeste ajakulule, psüühikale ning vabadusele (Illich 1974).
Godfrey Reggio oli Ivan Illichi õpilane (en.infoshop.org: 2004). Tema sõnul oli Illich fundamentaalselt radikaalne mõtleja, kes sarnaselt temale ei jäänud üksnes teoreetilisele tasandile. Reggio sõnul ei mõistnud Illich vabaduse all mitte vabadust omada kontrolli ressursside üle, vaid vabadust öelda ei vajadusele tehnoloogia järele.
Ivan Illich väidab, et liigse energiakastuse negatiivsed tagajärjed avalduvad esmalt inimeste psüühikas ning alles siis ümbritsevas keskkonnas. Selliseid tagajärgi tekitavad energiamahukad abivahendid (eeskätt motoriseeritud veondus) ei ole oma hinda väärt. Ivan Illich toob näiteks uurimuse, mille järgi keskmine ameerika mees kulutab oma autole aastas 1600 tundi: et seda osta, et tasuda bensiini, parkimise, kindlustuse ja muude kulude eest. Keskmisel ameerika mehel läheb vaja 1600 tundi, et läbida aastas 7500 miili: vähem kui viis kilomeetrit tunnis. Vähem arenenud riikides suudavad inimesed teha sama, ent nad ei kuluta selleks 28% ühiskonna ajaeelarvest nagu Ameerika Ühendriigid, vaid kõigest 3-8%. Seega arenenud ja arenemata ühiskondade liikumist ei erista mitte edasiliikumise efektiivsus, vaid suurem energiakulu. Võrreldes Bombay kesklinna liiklusvoogu New York`i või Pariisi omaga, täheldab Ivan Illich, et vähem arenenud riikides on tänu mõistlikule liikumiskiirusele liiklusvoog isegi kiirem. Tänu liigsele liikumiskiirusele on kasvanud inimeste distants perekonna ning elutähtsate asutuste vahel. Inimesel ei ole enam mitte võimalus, vaid kohustus valida liikumiseks energiamahukas liikumisvahend: omaenese jalgadega ei ole enam võimalik isegi tööl käia. Ivan Illich väidab, et mida suuremat hulka energiat liikumisvahend vajab, seda suurema hulga inimeste tööaega see endasse kontsentreerib. See toodab paratamatult ühiskondlikku ebaõiglust: vähemusel on võimalus enamuse arvelt reisida kiiremini (näiteks reaktiivlennukiga) soovitud sihtkohta, samal ajal kui enamus on sunnitud viibima oma vaba aja arvelt aina pikematel ja kiirematel retkedel. Ivan Illich pöörab tähelepanu veel asjaolule, et motoriseeritud transport nõuab sõitmiseks ja parkimiseks olulise hulga ruumi ning abivahendeid. Norm liikuda oma loomulikust liikumiskiirusest 20 kordselt kiiremini vajab väga suurt hulka kontsentreeritud energiat ning on seega üks põhilisi energiakriisi põhjuseid. Tulevikuvisioonid veelgi kiirematest liikumisvahenditest ei ole Ivan Illichi sõnul mõistlikud, sest need vahendid vajavad veelgi rohkem ühiskondlikku ruumi ja energiat. Isegi kui oleks saadaval piiramatus koguses saastevaba kütust, avaldaksid sellised energiamahukad vahendid ometigi olulist mõju inimeste ajakulule, psüühikale ning vabadusele (Illich 1974).
Godfrey Reggio oli Ivan Illichi õpilane (en.infoshop.org: 2004). Tema sõnul oli Illich fundamentaalselt radikaalne mõtleja, kes sarnaselt temale ei jäänud üksnes teoreetilisele tasandile. Reggio sõnul ei mõistnud Illich vabaduse all mitte vabadust omada kontrolli ressursside üle, vaid vabadust öelda ei vajadusele tehnoloogia järele.
No comments:
Post a Comment