NASA Apollo Kuu programm on nimetatud vana-kreeka jumala Apollon järgi. Internetientsüklopeedias Wikipeedia kirjutatakse, et nimi valiti eelkõige seetõttu, et Apollonit peeti kõikide tarkuste jumalaks (En.wikipedia.org: 11). Vana-kreeka jumal Apollon oli erinevatel aegadel tuntud kui ravitsemise, muusika, päikese, prohvetluse, kolonisatsiooni jt. valdkondade jumalusena. Samas tuntakse teda ka katkutoojana. Võimalik, et nime Apollo valimisel lähtus NASA ka Apolloni seotusest kolonisatsiooniga, seoses eesmärgiga toimetada inimesi Kuule, ning päikesega, seoses energia ja positiivse sümboolikaga. Filmi „Koyaanisqatsi” valitud Apollo missiooni starti ei saa aga nimetada positiivsust peegeldavaks.
Võte Apollo projektist algab suure plahvatusega (vt illustratsioon 13). Peale plahvatust on näha kirjeldamatut objekti (vt illustratsioon 14), mille üks pool hakkab võtte lõpus tuld pursates ülespoole liikuma (vt illustratsioon 15). See tuld purskav liikuv objekt on üks Saturn-tüüpi kanderaketi tulejõu väljalasketorudest.
Illustratsioon 13.
Suur plahvatus
Illustratsioon 14.
Kirjeldamatu objekt
Illustratsioon 15.
Objekti ülespoole liikumine
Raketi leiutajaks oli Wernher von Braun. Tema eelmine väljamõeldud raketitüüp kandis nime Jupiter, järgmise otsustas ta nimetada Saturniks, kuna planeet asub Jupiteri naabruses. Nimi Saturn pärineb vana-rooma jumalalt Saturnus, külvajate ja seemnete kaitsjalt. Kreeka kultuuri mõjul omandas Saturnus mitmed kreeka jumala Kronose (Aeg) jooned. Ühe populaarseima legendi kohaselt neelas Saturnus enamiku oma lastest.
Godfrey Reggio järgi on kõige olulisem sündmus praegu see, et inimese looduslikku elukeskkonda on hakanud välja vahetama tehnoloogiline miljöö. Reggio seletab, et kosmosereisid vajavad pidevaid kõrgtehnoloogilisi läbimurdeid, ent kui need läbimurded on kosmosereiside tarvis ammendunud, integreeritakse neid läbimurdeid muudel viisidel ühiskonda. Seega, mida enam tehnoloogilisi läbimurdeid võimsusest, kiirusest jms. saavutatakse, seda enam neid ühiskonda integreeritakse. Antud filmis võib seega kosmosemissioonides näha piltlikult mingit kõrgtehnoloogilist alget, mis justkui „katab” ühiskonna tehnoloogiaga või „neelab” ühiskonna oma tehnoloogilisse kesta.
Godfrey Reggio kirjeldab filmi loomisprotsessi järgmiselt: „/---/Mina /---/ räägin kuidas läheneda subjektile /---/ selle realiseerimiseks ootan ma inimestelt nagu Fricke või Glass kunstilist reageeringut.„ (Carson 2002). Philipp Glassi sõnul töötas Godfrey Reggio enne filmimist välja dramaturgiliselt struktureeritud subjekt-rollid, millele vastavalt tuli filmida ja muusika luua (Kostelanetz 1999; 135-136). Kui ülal kirjeldatud dramaturgiline struktureering hõlmas endas vana-rooma jumala Saturnuse iseloomulikke jooni, siis võis subjekt-rolli kirjeldus sisaldada endas kujutust kosmoselaevast kui koletuslikust isast, kes oma lapsi neelab. Võimalik, et Godfrey Reggio subjekt-rolli kirjeldus ei sisaldanud päris sellist kujundit, ent kui lähtuda antud võtte ebakorrapärasusest, siis ebakorrapärasus on midagi, mis on iseloomulik saatanale.
Kaasaegsed neopaganate liikumised kasutavad Kronose nime meelevaldset tõlget „sarviline” tema seostamiseks Saatanaga. Nagu langenud ingel Saatangi, visati Kronos taevast maa-alla, pimedasse Tartarosse ehk, kristliku traditsiooni kohaselt , Põrgusse. Interviuus veebileheküljele Indiewire.com ütleb Godfrey Reggio, et talle on huvi pakkunud see, kuidas alistatud rahvuse jumalad ilmnevad alistajate kultuuris deemonitena (Torneo 2002). Kreeka jumal Apollon esineb Vana Testamendi Johannese Ilmutuse raamatus pimeduse kuningana, kes tuleb viimsepäeval maale tuhandepealise sõdalastehordiga: „Nende kuningas oli sügavuse ingel, kelle nimi heebrea keeles on Abaddon, ja kreeka keeles Apollüon” (Piibel.net: Ilm 9:11). Kaadritest paistvas ebamäärasuses, ebakorrapärasuses, robustsuses, vägivaldsuses ja tulemöllus on tajutav midagi kurjakuulutavat ja ohtlikku. Deemonlikku, saatanlikku.
Vaatuses „Võrgustik” esitatakse hüperkiire jada reklaamidest, telesaadetest ja filmidest. Ühel võttel näeme meest, kes hoiab käes raamatut, millelt võib lugeda pealkirja „Aeg” (vt illustratsioon 16). Raamatu illustratsioonilt paistab planeet Saturn. Kas on see juhuslik kokkusattumus või sihilik sisestus?
Illustratsioon 16.
Raamatut „Aeg” käes hoidev mees
No comments:
Post a Comment