Käesoleva analüüsi autor järeldab, et filmi „Koyaanisqatsi” režissööri Godfrey Reggiot inspireeris filmi teostama ühelt poolt emotsionaalne reageering ühiskonnas valitsevale ebaõiglusele ning teiselt poolt tehnoloogilise progressi jätkusuutmatuse mõistmine. Režissööri algsed lähtekohad filmi tegemisel toetuvad tema rooma-katoliiklikule taustale, sotsiaaltööl- ning IRE-multimeediakampaania kogemusele. Inspiratsiooni ja ideid on pakkunud mõtlejad Jacques Ellul, Ivan Illich, David Monongye, Guy Debord ja Leopold Kohr.
Film „Koyaanisqatsi” on hoolikalt markeeritud linateos. Moodsast ühiskonnast kõneleva filmi pealkiri on arhailise ühiskonna keeles, ka taust on mütoloogiline. Filmi loojad on sõnumi edastamisel lähtunud antiiksest rituaalivormist, mille kunstilised, rakenduslikud ja eesmärgilised omadused on filmi integreeritud. Filmis keskendutakse subjektiseeritud tehnoloogia vaatlemisele. Filmi põhisisuks on konflikt vanade ja uute normide vahel: looduskeskne eluviis on vastandatud tehnoloogiakesksele. Viite nimetatud konfliktile annavad filmi raamistikus näidatavad võtted piktograafidest ning kosmoserakettidest.
Godfrey Reggio on peamiselt lähtunud Jacques Elluli, Ivan Illichi, David Monongye`i, Guy Debordi ja Leopold Kohri mõtetest. Jacques Elluli järgi on tehnoloogia sakraalses staatuses. Imbudes masstootmise abiga ümbritsevasse keskkonda, muudab la technique selle tehnoloogiliseks miljööks. Ivan Illich leiab, et motoriseeritud veondus on liialt energiamahukas ja ebaefektiivne, põhjustades ruumikadu ja sotsiaalset ebaõiglust. David Monongye järgi on läänelik elektrienergiat tootev ja tarbiv eluviis viinud maailma tasakaalust välja ning selle tagajärjel tabab maailma peagi häving. Guy Debrodi arvates on lääneliku maailma põhisisuks kvaliteetne vaatemäng, mitte kvaliteetne elu. Leopold Kohr toob kõikide hädade peapõhjusena esile objektide, institutsioonide, hulkade liigse suuruse, mis produtseerib agressiooni ja idiotismi.
Kirjeldatud mõtted on filmis esile toodud Ameerika Ühendriike tutvustavate dokumentaalkaadrite kollaažina, millele on kontekst loodud muusikaga ning tähendus esile toodud filmitehniliste ja kunstiliste võtetega. Peamiseks filmitehniliseks eripäraks on rapiid- ja aegluupkaadrid, peamiseks kunstiliseks eripäraks kaamera omapärane kaldenurk ning dualistlik montaaž. Filmis vahelduvad suured populaarsed reaaliad peaaegu märkamatute vihjeliste detailidega. Niimoodi filmitud ning monteeritud kollaaž Ameerika Ühendriikidest võimaldab filmist aru saada väga mitmel erineval moel. Isegi vastupidiselt filmi missioonile.
Filmis on traditsioonilise filmi tagaplaan toodud esiplaaniks, näitlejate asemel kasutatud kunstiliselt subjektiseeritud objekte ning tavakodanikke. Omamata traditsioonilise loo peamisi tunnuseid, konkreetseid ning läbivaid karaktereid on „Koyaanisqatsi” narratiiv siiski traditsiooniline: filmi sündmused leiavad aset konkreetses ajas ja ruumis, filmi kulminatsiooniks on vastase hävitamine, status quo kehtestamine.
Lähtuvalt Godfrey Reggio intervjuudest, filmi ülesehitusest ning ideoloogilisest taustast võib järeldada, et film „Koyaanisqatsi” on detailselt läbimõeldud ning konkreetse missiooniga linateos. Filmiga on püütud küsimuse alla seada lääneliku progressi jätkusuutlikkus. Samas loob film vaatajale pessimistliku tulevikunägemuse, proovides lammutada lääne kultuuri müüti Tehnoloogia ning modernse ühiskonna objektide suhtes on film häälestatud üsna agressiivselt: suurte objektide lammutamised, plahvatavad televiisorid, plahvatav kosmoselaev). Filmi loojate missioon ei piirdunud mitte üksnes filmi loomisega, vaid ka selle demonstreerimisega erinevates riikides.
Filmi „Koyaanisqatsi” võib enamikes aspektides vastandada Hollywoodi 1983. aasta kassahitile „Tähtede sõda episood VI: Jedi tagasitulek.” Populaarseimale linateosele vastandumine näitab filmi „Koyaanisqatsi” tugevat markeeritust.
Ehkki „Koyaaninisqatsi” esitab tavapärasest erineva nägemuse just Ameerika Ühendriikidest, saab seda nägemust laiendada kõikidele teistele energiamahukat tehnoloogiat kasutavatele riikidele.
Film „Koyaanisqatsi” on hoolikalt markeeritud linateos. Moodsast ühiskonnast kõneleva filmi pealkiri on arhailise ühiskonna keeles, ka taust on mütoloogiline. Filmi loojad on sõnumi edastamisel lähtunud antiiksest rituaalivormist, mille kunstilised, rakenduslikud ja eesmärgilised omadused on filmi integreeritud. Filmis keskendutakse subjektiseeritud tehnoloogia vaatlemisele. Filmi põhisisuks on konflikt vanade ja uute normide vahel: looduskeskne eluviis on vastandatud tehnoloogiakesksele. Viite nimetatud konfliktile annavad filmi raamistikus näidatavad võtted piktograafidest ning kosmoserakettidest.
Godfrey Reggio on peamiselt lähtunud Jacques Elluli, Ivan Illichi, David Monongye`i, Guy Debordi ja Leopold Kohri mõtetest. Jacques Elluli järgi on tehnoloogia sakraalses staatuses. Imbudes masstootmise abiga ümbritsevasse keskkonda, muudab la technique selle tehnoloogiliseks miljööks. Ivan Illich leiab, et motoriseeritud veondus on liialt energiamahukas ja ebaefektiivne, põhjustades ruumikadu ja sotsiaalset ebaõiglust. David Monongye järgi on läänelik elektrienergiat tootev ja tarbiv eluviis viinud maailma tasakaalust välja ning selle tagajärjel tabab maailma peagi häving. Guy Debrodi arvates on lääneliku maailma põhisisuks kvaliteetne vaatemäng, mitte kvaliteetne elu. Leopold Kohr toob kõikide hädade peapõhjusena esile objektide, institutsioonide, hulkade liigse suuruse, mis produtseerib agressiooni ja idiotismi.
Kirjeldatud mõtted on filmis esile toodud Ameerika Ühendriike tutvustavate dokumentaalkaadrite kollaažina, millele on kontekst loodud muusikaga ning tähendus esile toodud filmitehniliste ja kunstiliste võtetega. Peamiseks filmitehniliseks eripäraks on rapiid- ja aegluupkaadrid, peamiseks kunstiliseks eripäraks kaamera omapärane kaldenurk ning dualistlik montaaž. Filmis vahelduvad suured populaarsed reaaliad peaaegu märkamatute vihjeliste detailidega. Niimoodi filmitud ning monteeritud kollaaž Ameerika Ühendriikidest võimaldab filmist aru saada väga mitmel erineval moel. Isegi vastupidiselt filmi missioonile.
Filmis on traditsioonilise filmi tagaplaan toodud esiplaaniks, näitlejate asemel kasutatud kunstiliselt subjektiseeritud objekte ning tavakodanikke. Omamata traditsioonilise loo peamisi tunnuseid, konkreetseid ning läbivaid karaktereid on „Koyaanisqatsi” narratiiv siiski traditsiooniline: filmi sündmused leiavad aset konkreetses ajas ja ruumis, filmi kulminatsiooniks on vastase hävitamine, status quo kehtestamine.
Lähtuvalt Godfrey Reggio intervjuudest, filmi ülesehitusest ning ideoloogilisest taustast võib järeldada, et film „Koyaanisqatsi” on detailselt läbimõeldud ning konkreetse missiooniga linateos. Filmiga on püütud küsimuse alla seada lääneliku progressi jätkusuutlikkus. Samas loob film vaatajale pessimistliku tulevikunägemuse, proovides lammutada lääne kultuuri müüti Tehnoloogia ning modernse ühiskonna objektide suhtes on film häälestatud üsna agressiivselt: suurte objektide lammutamised, plahvatavad televiisorid, plahvatav kosmoselaev). Filmi loojate missioon ei piirdunud mitte üksnes filmi loomisega, vaid ka selle demonstreerimisega erinevates riikides.
Filmi „Koyaanisqatsi” võib enamikes aspektides vastandada Hollywoodi 1983. aasta kassahitile „Tähtede sõda episood VI: Jedi tagasitulek.” Populaarseimale linateosele vastandumine näitab filmi „Koyaanisqatsi” tugevat markeeritust.
Ehkki „Koyaaninisqatsi” esitab tavapärasest erineva nägemuse just Ameerika Ühendriikidest, saab seda nägemust laiendada kõikidele teistele energiamahukat tehnoloogiat kasutavatele riikidele.
No comments:
Post a Comment