Guy Debord (1931-1994) oli revolutsiooniline poeet, kirjanik, režissöör ning Situatsionalistliku Internatsionaali asutaja, mis mängis olulist rolli 1968. aasta Pariisi ülestõusu puhkemises. Olulisim mõjutegur sellele ülestõusule oli tema 1967. aastal avaldatud raamat “Vaatemänguühiskond” (En.wikipedia.org: 8). Sealsed mõtted esitab kokkuvõtlikult P. Watson oma raamatus “Kohutav ilu”: “Guy Debord pidas oma raamatus “Vaatemänguühiskond”, /---/ vaatemängu – peamiselt televisiooni domineerimist – aga samuti sporti, rokk-kontserte ja lavastatud poliitikaareeni moodsa ühiskonna põhitulemuseks. Vaatemäng oli tema arvates valitseva režiimi “katkematu enesekiituse monoloog” kõigi teiste vaikimiste taustal: “Vaatajaid ühendab vaid ühesuunaline side keskmega, mis tagab nende eraldatuse üksteisest. /---/ Vaataja ei ole kusagil kodus, sest vaatemäng ümbritseb teda igast küljest. /---/ Vaatemängu funktsioon ühiskonnas on võõrandumise konkreetne tootmine. /---/ Vaatemäng vastab ajaloomomendile, mil kaup koloniseerib lõplikult ühiskonnaelu /---/ kaup on nüüd kõik, mida on vaadata; maailm, mida me näeme, on kaupade maailm.” Debord`i meelest pole vaatemänguühiskond kaugeltki vaba, vaid viibib võõrandumise lõppfaasis, lõppfaasis sellepärast, et rahvas kes arvab, et ta on ennast leidnud, on tegelikult passiivne pealtvaataja. Raamat sisaldab ka pika ajalooülevaate Hegelist, Marxist ja György Lukácsist, kus Debord väidab põhiliselt, et vaatemäng on kapitalismi viimne banaliseeriv triumf. /---/ Hilisemates väljaannetes kirjutas ta, et 1972. aastal avaldatud raamatus “Kuvand” oli USA kongressi lugupeetud raamatukoguhoidja Daniel Boorstin seda lauset valesti tõlgendanud, sest too olevat pidanud “kaupa” autensel isiklikul moel tarbitavaks, sellal kui Debord väitis, et isegi reklaamteatri üksikute kaupade tarbimine on muutunud omaette vaatemänguks, mis eitab ajalooliselt kujunenud ühiskonna mõistet. Nõnda esindab vaatemänguühiskond Debord`i arvates inimese viimset läbipõrumist suurema eneseteadvuse saavutamisel. Inimene pole mitte vaesestatud, orjastatud ja elust ilma jäetud, vaid kapitalism, tema vaatemänguühiskond, on pannud teda petlikult uskuma, et ta on vaba. (Watson 2004:586).
Viimati nimetatud raamatu põhjal tegi G. Debord 1973 aastal ka filmi. Tema viimane film oli “In girum imus nocte et consumimur igni” (“Me pöörleme öösiti ringides ning oleme tarbitud tule toolt). Siin on G. Debord kaasaegse ühiskonna ning selle poolt produtseeritud “vaataja” suhtes häälestatud veelgi negatiivsemalt: “Reklaamijatest manipulaatorid oma tavaks saanud lugupidamatusega /---/ deklareerivad külmalt: “Inimesed, kes armastavad elu, käivad kinos.” /---/ vaene palgateenija, kes näeb ennast kinnisvaraomanikuna, need saladuslikud võhikud, kes arvavad, et nad on haritud, need zombid oma illusiooniga, et nende hääl tähendab midagi. Kui kalgilt on tootmisviis neid kohelnud! Ühes kogu oma “edumeelse mobiilsusega” on nad kaotanud selle vähese, mis neil on olnud ning saanud seda, mida mitte keegi poleks tahtnud. /---/ Sellest ajast kui toodete levitamine on täielikult ühendatud tööstusorganisatsioonide ning riigiga, on nende toidu ja ruumi omadused kaotanud nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt. /---/ Inimesed on päris tõsiselt valmis panema maailmale tule otsa üksnes seetõttu, et näha seda säramas./---/ Ei ole olemas suuremat hullumeelsust kui praegune elu organiseeritus. /---/ See ühiskond on tules; kõik on kummuli ja uppumas. Milline tore torpedeering!” (Debord 1978).
Guy Debord`i filmides „The Society of Spectacle”(1973), „Refutation All the Judgements” (1975) ja „In Girum Imus Nocte et Consumimur Igni”(1978) mängib vastupidiselt „Koyaanisqatsi” muusikalisele saatele olulist rolli verbaalne tekstijada, mille taustaks näidatakse suvalises järjekorras staatilisi pilte ja katkeid dokumentaal- või mängufilmidest. Visuaalselt on Guy Debordi filmidel ja „Koyaanisqatail” palju kokkupuutepunkte - kaadrid linnavaadetest, vabrikutest, jõujaamadest, autodest, sõjatehnikast, uudistest, lihtsakoelistest mängufilmidest ja reklaamist.
Viimati nimetatud raamatu põhjal tegi G. Debord 1973 aastal ka filmi. Tema viimane film oli “In girum imus nocte et consumimur igni” (“Me pöörleme öösiti ringides ning oleme tarbitud tule toolt). Siin on G. Debord kaasaegse ühiskonna ning selle poolt produtseeritud “vaataja” suhtes häälestatud veelgi negatiivsemalt: “Reklaamijatest manipulaatorid oma tavaks saanud lugupidamatusega /---/ deklareerivad külmalt: “Inimesed, kes armastavad elu, käivad kinos.” /---/ vaene palgateenija, kes näeb ennast kinnisvaraomanikuna, need saladuslikud võhikud, kes arvavad, et nad on haritud, need zombid oma illusiooniga, et nende hääl tähendab midagi. Kui kalgilt on tootmisviis neid kohelnud! Ühes kogu oma “edumeelse mobiilsusega” on nad kaotanud selle vähese, mis neil on olnud ning saanud seda, mida mitte keegi poleks tahtnud. /---/ Sellest ajast kui toodete levitamine on täielikult ühendatud tööstusorganisatsioonide ning riigiga, on nende toidu ja ruumi omadused kaotanud nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt. /---/ Inimesed on päris tõsiselt valmis panema maailmale tule otsa üksnes seetõttu, et näha seda säramas./---/ Ei ole olemas suuremat hullumeelsust kui praegune elu organiseeritus. /---/ See ühiskond on tules; kõik on kummuli ja uppumas. Milline tore torpedeering!” (Debord 1978).
Guy Debord`i filmides „The Society of Spectacle”(1973), „Refutation All the Judgements” (1975) ja „In Girum Imus Nocte et Consumimur Igni”(1978) mängib vastupidiselt „Koyaanisqatsi” muusikalisele saatele olulist rolli verbaalne tekstijada, mille taustaks näidatakse suvalises järjekorras staatilisi pilte ja katkeid dokumentaal- või mängufilmidest. Visuaalselt on Guy Debordi filmidel ja „Koyaanisqatail” palju kokkupuutepunkte - kaadrid linnavaadetest, vabrikutest, jõujaamadest, autodest, sõjatehnikast, uudistest, lihtsakoelistest mängufilmidest ja reklaamist.
No comments:
Post a Comment