1.2 Pealkirja mütoloogiline taust

Godfrey Reggio sõnul oli koyaanisqatsi muinasaegsetele hopi indiaanlastele kui katk, mis tabas neid siis, kui nad elasid veel maa all. Eesmärgiga kaktu vältida, kolisid nad maa peale (Carson 2002). Seda traditsioonilist hopi indiaanlaste legendi jutustavad E. Malotki ja M. Lomatuway`ma oma ühisraamatus “Hopi koioti lood” järgmiselt:

„Siis, kui Looja lõi inimese, elasid inimesed kuskil maa-aluses maailmas, kus polnud mingisuguseid raskusi. Toit kasvas iseenesest ning inimesed suhtlesid paljude erinevate loomaliikidega, kes polnud eales ettearvamatud. Inimesed austasid ja armastasid üksteist ning elasid harmooniliselt üheskoos. Osa inimesi aga hülgas head kombed ning pööras kogu maailma pahupidi. Karistuseks, hävitas Looja maailma koos halbade inimestega. Puhta südametunnistusega inimesi Looja säästis, et nad saaksid loodava uue maailma taas inimestega asustada. Praegune aeg on meie kolmas ilmumine ajast, mil elasime maa all. Kuid taas oleme sealt halva kaasa toonud” (Malotki, Lomatuway`ma 1984:333).

Seisundit või eluviisi, mille praktiseerimine maailma negatiivsesse äärmusesse viib, nimetataksegi hopi traditsioonis kontseptiga koyaanisqatsi, ning eluviisi, mida praktiseerides maailm positiivses bilansis püsib, väljendatakse kontseptiga syaanisqatsi. Mütoloogia kohaselt on läbi aegade liigutud seisundist syaanisqatsi seisundisse koyaanisqatsi, mille lõppfaasis kutsub Looja esile üleüldise katastroofi või teise nimetusega Suure Puhastuspäeva, mis transformeerib maailma suyaanisqatsi seisundisse, mis paratamatult hakkab taas liikuma seisundi koyaanisqatsi suunal.