Godfrey Reggio sõnul ei ole ta küll hopi traditsiooniliste tõekspidamiste ja ennustuste pühendunud järgija, ent sarnaselt hopi traditsioonilise kultuuri esindajale David Monongyele leiab ta, et kõik, mille kohta valged inimesed ütlevad normaalne, on tegelikult ebanormaalne, ning kõik, mida valged inimesed peavad tervemõistuslikuks, on tegelikult hullumeelne. Filmi lõputiitrites üheks inspireerijaks nimetatud David Monongye oli üks põlisameerika suguharu hopi ennustuste hoidjatest ja hõimupealikest, kes koos teiste traditsioonilise hopi kultuuri eestseisjatega väljastas aastatel 1952-1961 44 hopi uudiskirja Techqua Ikachi. Nendes kirjeldatakse hopi traditsioonilist eluviisi, religiooni ja ennustusi ning traditsionaalsete hopide, progressiivsete hopide ning valgete inimeste vahelisi arusaamatusi.
Uudiskirjade võtmeautor David Monongye on veendunud, et valgetel inimestel ehk bahannadel ega nende poolt mõjutatud progressiivsetel hopidel ei ole õigust otsustada hopide ajalooliselt õiguspärase püha maa otstarbe üle. David Monongye järgi toob pühast maast ressursside kaevandamine halbu tagajärgi, kuna selline tegevus ärritab Suuri Veesiugusiugusid, kes kuivatavad looduslikud allikad. Näiteks toob ta Peabody Söekavanduse Black-Mesa piirkonnas, mis, pumbates kaevandamise käigus välja 3456000 gallonit vett päevas, on kuivatanud enamiku sealsetest looduslikest allikatest. David Monongye järgi ei too progressiivsetele hopidele õnne ka bahannade stiilis ehitatud veevärgi ja elektriga varustatud moodsad majad, sest traditsiooniline maaharimine ei ole piisav laenumaksete tasumiseks. Olles sunnitud maksma vee, elektri ja maja eest, peavad progressiivsed hopid üle võtma bahannade hullumeelse, looduskeskkonna tasakaalutust põhjustava, eluviisi. Nimetatud eluviisi praktiseerimine maailma enamuse poolt viib aga Suure Puhastuspäevani, mille tagajärjeks on kas täielik häving või täielik uuestisünd.
Suure Puhastuspäeva ettekuulutavate märkide hulka kuuluvad David Monongye järgi maa seest väärtuslike ressursside kaevandamine, maa elektrifitseerimine, I ja II maailmasõda ning tuumapommi heitmine Hiroshimale ja Nagasakile. Ennustuste kohaselt peavad hopid peale viimasena nimetatud märgi ilmnemist avaldama oma iidsed õpetused, selleks, et maailma hoiatada ning kutsuda inimesi üles oma eluviisi muutma. Traditsiooniliste hopide õpetuste järgi saab Suure Puhastuspäeva purustusi vältida või vähemasti vähendada siis, kui inimesed hakkavad järgima hopi teed: hüljata tuleb moodsad mugavused ning hakata maa eest hoolt kandma, elama kasinalt ning täitma oma pühasid kohustusi nähtamatute jõudude ees (Monongye, David: 1975-86: 1-4, 12-14, 37,44).
Godfrey Reggio sõnul ei räägi tema film hopidest, samuti ei püüa tema ise ega eelda ka teistelt, et nad peaksid järgima hopi-teed – tagasi tipisse või koopasse pöörduda on tema arvates võimatu. Samas leiab Godfrey Reggio, et traditsionaalsete hopide vaatenurk lääneühiskonnale on mõistlik. Oma filmis kasutabki ta seda vaatenurka vaatamaks Ameerika Ühendriikide eluviisi. Kaamerapilk kujutab filmis kedagi võõrast, kes vaatleb esmakordselt Ameerika Ühendriike ning üritab sellest saada visuaalset, kui mitte emotsionaalset kogemust. Režissööri sõnul võib sellist lähenemist vaadelda justkui rollide vahetumist lääne ühiskonna ja hopi kogukonna vahel. Kui tavaliselt on lääne ühiskonna teadlased need, kes uurivad indiaanlasi ning nende eluviisi, siis filmis on subjektiks lääne ühiskond ise. Samas, rõhutab ta, ei ole tema eesmärgiks niivõrd ebamugavuste tekitamine kuivõrd mõttemaailma avardamine. Godfrey Reggio leiab, et sotsiaalne ebavõrdsus, sõda ja keskkonnakahjustused on lääneliku eluviisi loogilised ning edasiarenevad tulemused. Režissööri sõnul on rahu, õiglus ja balanss looduskeskkonnas võimalik üksnes siis, kui muudame oma käitumist, mitte kavatsusi: „On naiivne palvetada rahu eest maailmas, muutmata oma elamisvormeleid.” Tema järgi avaldab käesoleva lääneliku eluviisi „progress ja arendamine” planeedile suuremat kahju, kui seda tegid meteoriidid, mis hävitasid dinosaurused. Piirideta, inimlikust mõõtmest välja eluviis ei saa kaua jätkuda (infoshop.org:2004; satyamaq.com).
Uudiskirjade võtmeautor David Monongye on veendunud, et valgetel inimestel ehk bahannadel ega nende poolt mõjutatud progressiivsetel hopidel ei ole õigust otsustada hopide ajalooliselt õiguspärase püha maa otstarbe üle. David Monongye järgi toob pühast maast ressursside kaevandamine halbu tagajärgi, kuna selline tegevus ärritab Suuri Veesiugusiugusid, kes kuivatavad looduslikud allikad. Näiteks toob ta Peabody Söekavanduse Black-Mesa piirkonnas, mis, pumbates kaevandamise käigus välja 3456000 gallonit vett päevas, on kuivatanud enamiku sealsetest looduslikest allikatest. David Monongye järgi ei too progressiivsetele hopidele õnne ka bahannade stiilis ehitatud veevärgi ja elektriga varustatud moodsad majad, sest traditsiooniline maaharimine ei ole piisav laenumaksete tasumiseks. Olles sunnitud maksma vee, elektri ja maja eest, peavad progressiivsed hopid üle võtma bahannade hullumeelse, looduskeskkonna tasakaalutust põhjustava, eluviisi. Nimetatud eluviisi praktiseerimine maailma enamuse poolt viib aga Suure Puhastuspäevani, mille tagajärjeks on kas täielik häving või täielik uuestisünd.
Suure Puhastuspäeva ettekuulutavate märkide hulka kuuluvad David Monongye järgi maa seest väärtuslike ressursside kaevandamine, maa elektrifitseerimine, I ja II maailmasõda ning tuumapommi heitmine Hiroshimale ja Nagasakile. Ennustuste kohaselt peavad hopid peale viimasena nimetatud märgi ilmnemist avaldama oma iidsed õpetused, selleks, et maailma hoiatada ning kutsuda inimesi üles oma eluviisi muutma. Traditsiooniliste hopide õpetuste järgi saab Suure Puhastuspäeva purustusi vältida või vähemasti vähendada siis, kui inimesed hakkavad järgima hopi teed: hüljata tuleb moodsad mugavused ning hakata maa eest hoolt kandma, elama kasinalt ning täitma oma pühasid kohustusi nähtamatute jõudude ees (Monongye, David: 1975-86: 1-4, 12-14, 37,44).
Godfrey Reggio sõnul ei räägi tema film hopidest, samuti ei püüa tema ise ega eelda ka teistelt, et nad peaksid järgima hopi-teed – tagasi tipisse või koopasse pöörduda on tema arvates võimatu. Samas leiab Godfrey Reggio, et traditsionaalsete hopide vaatenurk lääneühiskonnale on mõistlik. Oma filmis kasutabki ta seda vaatenurka vaatamaks Ameerika Ühendriikide eluviisi. Kaamerapilk kujutab filmis kedagi võõrast, kes vaatleb esmakordselt Ameerika Ühendriike ning üritab sellest saada visuaalset, kui mitte emotsionaalset kogemust. Režissööri sõnul võib sellist lähenemist vaadelda justkui rollide vahetumist lääne ühiskonna ja hopi kogukonna vahel. Kui tavaliselt on lääne ühiskonna teadlased need, kes uurivad indiaanlasi ning nende eluviisi, siis filmis on subjektiks lääne ühiskond ise. Samas, rõhutab ta, ei ole tema eesmärgiks niivõrd ebamugavuste tekitamine kuivõrd mõttemaailma avardamine. Godfrey Reggio leiab, et sotsiaalne ebavõrdsus, sõda ja keskkonnakahjustused on lääneliku eluviisi loogilised ning edasiarenevad tulemused. Režissööri sõnul on rahu, õiglus ja balanss looduskeskkonnas võimalik üksnes siis, kui muudame oma käitumist, mitte kavatsusi: „On naiivne palvetada rahu eest maailmas, muutmata oma elamisvormeleid.” Tema järgi avaldab käesoleva lääneliku eluviisi „progress ja arendamine” planeedile suuremat kahju, kui seda tegid meteoriidid, mis hävitasid dinosaurused. Piirideta, inimlikust mõõtmest välja eluviis ei saa kaua jätkuda (infoshop.org:2004; satyamaq.com).
No comments:
Post a Comment