4.1 Vaatemänguühiskond

Filmi „Koyaanisqatsi” vaatuses „Aeglased inimesed” esineb kolmes üksteisele järgnevas linnavõttes kolm erinevat verbaalset vihjet. Kõik need vihjed on kirjas toote või teenuse reklaamplakatil või elektrooniliselt ekraanil. Viimasena esitatud vihje on maja seinale asetatud elektroonilisel ekraanilt lahti joonistuv tekst „Suur Illusioon”(vt illustratsioon 57.). Muidugi on film „Koyaanisqatsi” ise suur illusioon. Reaalses elus ei esine hoolikalt valitud rapiid- ning aegluupkaadrite kollaaži. Guy Debordi järgi on inimene hakanud reaalseks pidama just sellist nägemust elust, mida pakub audiovisuaalne teostus. Ka film „Koyaanisqatsi ei ole massimeedia, eeskätt televisiooni suhtes positiivselt häälestatud. Vaatuses „Võrgustik” esitatakse võte kahe lapsega emast, kes kodutehnika kaupluses süvenenult vaatab midagi telekast (vt illustratsioon 58.). Tütar, kes seisab tema kõrval, vaatab telekat sama süvenenult, ent noorem poeg, kes on ema süles, soovib midagi muud. Siiski paistab telekast tulev emale lapsest tähtsam olevat ning ta kutsub teda pidevalt korrale. Antud võte illustreerib massimeedia võõrandavat kõrvaltoimet. Otsene agressiivne hoiak televisiooni vastu peegeldub hiljem samas vaatuses näidatavate võtete kõrvutiseadmises. Tervet ekraani täitev plahvatavate telekate rida, sellele järgneb võte naisest ja mehest, kes mõlemad on ilmselgelt häiritud olekus. Naine lausa ahavastavas (vt illustratsioonid 59-60). Esimene võte annab eeldatavasti edasi eeldatavasti režissööri hoiakut. Godfrey Reggio on ütelnud: „Ma võin sattuda raevumomenti. Ent ma ei tunne seesmist vajadust inimesi tappa.” (Dare). Teine võte näitab ühiskonna hoiakut läbi režissööri pilgu: ilma televisioonita ei tundu elu neile enam reaalne.

Illustratsioon 57.
Reklaamtekst „Suur illusioon”

Illustratsioon 58.
Ema, poeg ja tütar telekapoes

Illustratsioon 59.
Plahvatavad telekad

Illustratsioon 60.
Häiritud naine ja mees

Vaatuse „Aeglased inimesed” esimesena esitatud verbaalne vihje on suur reklaamplakat sigaretireklaamiga. Kaadris on näha suurelt sõna „reaalne” (vt illustratsioon 61.). Vaatuses „Võrgustik” on esitatud väga kiirelt lüksteise otsa kuhjatud lühikesi klippe reklaamidest, telesaadetest ja filmidest. Stseeni ülikiiret esitust, mis võimaldab iga vaatamise korral meeldejäävalt hoomata vaid osasid klippe, võib vaadelda kui peegelsümmeetrilist metanüümi: ehkki reaalselt vaatavad inimesed omi saateid normaalkiirusel, jääb neile ometigi vaadatust väga väike osa meelde. Televisioon kui elu ise, millest mälestusväärne on vaid põgus osa. Tänu oma rohkusele ei suuda erakorralised ja tavaelu ületavad sündmused või isikud, näiteks filmistaarid, pornostaarid, katastroofid etc., köita inimest, kelle reaalne elu ei pruugi olla nendele erakordsustele ligilähedanegi (vt illustratsioonid 62-64).
Ülal kirjeldatud kahe võtte vahelise võtte kommertshoone seinal olevast suurest friteeritud kana reklaamplakatist reklaamlausega „Võta tünnitäis rõõmu” (vt illustratsioon 65) viitab reklaamide tühjadele lubadustele.
Võte reklaamsõnaga „reaalne” kõrvutiseatult võttega reklaamlausega „võta tünntäis rõõmu” esindab teisest küljest vaadatuna justkui tarbijate esmast reaktsiooni ning „võta tünnitäis rõõmu”

Illustratsioon 61.
Reklaamtekst „Reaalne”

Illustratsioon 62.
Vaatemängu pakkuv staar

Illustratsioon 63.
Vaatemängu esitav pornostaar

Illustratsioon 64.
Katastroof kui vaatemäng

Illustratsioon 65.
Reklaamtekst „Võta tünnitäis rõõmu”

kõrvituseatult võttega „suur illusioon” esindab justkui toote omandamisjärgset reaktsiooni. Reklaamidel on omadus siduda reklaamitavatele toodetele ahvatlevaid lubadusi, millega ei ole sageli taotletudki iseloomustada toote reaalseid omadusi. Eesmärgiks on tekitada üllatusmomenti või lihtsalt atraktiivset vaatemängu. Näidates inimestele, et neil on võimalik muretseda endale mugavaks liikumiseks luksuslimusiin, haiguste leevendamiseks ravim või nälja peletamiseks supisort, kujundab reklaamteater ühest küljest valikuvõimalustest vabaduse sünonüümi , teisalt aga veenab või koguni käsib inimestel orienteerida oma eluressursid eelkõige reklaamitavate kaupade hankimiseks. Psühholoogiliselt on hiiglaslikud reklaamplakatid ning massidele nähtavad reklaamvideod enam kui veenvad: suurus ja sotsiaalne tõendus märkimas toodete tähtsust ja kvaliteeti. Ükskõik kui tühi või vasturääkiv lubadus või omadus tootele ka integreerida, ikka tunduvad need usutavad. Konserveeritud supp ei ole hea supp, nohurohi peab ravima, mitte leevendama ning Ivan Illich järgi ei tee auto liikumist mugavamaks isegi siis, kui sellele on integreeritud kõikvõimalikud luksused (vt illustratsioonid 66-68.).

Illustratsioon 66.
Luksuslimusiini demonstreerimine

Illustratsioon 67.
12 tunnine leevendus nohule

Illustratsioon 68.
Purgisupp on hea toit