Filmi teine võte piktograafidest (vt illustratsioon 12.) on filmitud Suure Galerii parempoolsest äärest, ent mitte päris lõpust. Võimalik on näha kaheksat suurt antropomorfset kujutist, (kellest kaks mahuvad kaadrisse poolikult), ühte väikest kujutist ning ühte tuvastamatut objekti. Vastupidiselt filmi alguses näidatud piktograafile on siin kõik antropomorfsed kujutised markeeritud. Markeerimata on üksnes tuvastamatu objekt. Samuti puudub nimetatud kaadris korrastatus ja ühtsus. Pigem asetsevad piktograafid hajusalt ning üksteisest eraldi. Esmapilgul võib tunduda, et piktograafikogumil puudub tsenter, ent lähivaatlusel võib keskseteks kujutisteks pidada suurt ja väikest antropomorfset kujutist, kes asuvad teiste piktograafidega võrreldes kõige enam lähestikku.
Illustratsioon 12.
Teine piktograaf „Koyaanisqatsis”
Üks viis kirjeldatud piktograafide kogumit filmi „Koyaanisqatsi” taustal lahti mõtestada on lähtuda filmi mütoloogilisest tausttekstist, mille kohaselt siis, kui elu on viimse piirini tasakaalust välja viidud, kutsub Looja ellu katastroofi ning taastab maailma tasakaalu. Nii on see hopi indiaanlaste pärimuse järgi toimunud juba kolmel korral (Sellest lähemalt II osa peatükis 3). Peale kirjeldatud pärimuse vanadest aegadest hoiavad hopi traditsioonilised esindajad enda käes ka teadmisi tulevikust. Ehkki hopi ennustustest filmis „Koyaanisqatsi” tuleb põhjalikumalt juttu II osa peatükis 3, on antud piktograafide kogumiku lahtimõtestamiseks vajalik etteruttavalt tuua välja mõned detailid. Nimelt väidavad hopi indiaanlaste traditsioonilised esindajad, et me oleme Suure Puhastuspäeva lävel, mis võib, vastavalt inimkonna käitumisele, tuua kaasa kas lõpliku hävingu või täieliku uuestisünni (Monongye 1975-86: 37). Ülalkirjeldatud kaadri keskmes olevat suurt ja väikest anropomorfi võib vaadelda kui ema ja last, keda üheskoos võib pidada täieliku taassünni metafooriks. Kui Godfrey Reggio räägib oma intervjuudes Suurest Puhastuspäevast, ei pea ta selle tulemuseks mitte lõplikku hävingut, vaid uuestisündi, mis toob kaasa harmoonilisema ja tasakaalukama elu (Carson 2002). Samas, kasutab ta lääne ühiskonna kirjeldamiseks metafoorina supernoovat, mis saavutab kõige suurema sära vahetult enne kadumist. Kirjeldatud piktograafide kogumi lõigule eelneb stseen plahvatavast kosmosesüstikust Mercury, mis kulmineeriub aeglaselt maa poole keerleva leekides ja suitseva raketitükina, mida metafoorselt saab pidada filmis lauldud ja hiljem tõlgitud ennustuslause „tuhka täis konteiner” motiiviks. „Tuhka täis konteiner” või „tuhka täis kõrvits” on hopi ennustustes märk Suure Puhastuspäeva lähedalolekust. Plahvatav kosmoserakett viitab justkui sellele, et Suur Puhastuspäev hävitab maad ja inimkonda kurnava tehnoloogilise koletise. Piktograafi kogumil olev lapse ja ema motiiv taassünni metafoorina viitaks aga justkui inimkonna harmoonilisele taassünnile, kus tärkab taas loomuomane, Godfrey Reggio sõnul, „eraldatuse mantra”, juhuslikkus ja mitmekesisus. Mingil moel võib piktograafide kogumis olevat tuvastamatud objekti vaadelda harmoonilisema ja tasakaalukama maailma tehnoloogia metafoorina, millel ei ole enam väge inimest enda tahtele allutada.
Väljajuhatuseks. Kuna esimene, filmi sissejuhatav piktograafikogum on filmitud alt üles ning teine, filmi väljajuhatav piktograaf on filmitud ülevalt alla, siis võis sellise kaameraliikumise taotluseks olla väljendada „kellegi” Suurest Galeriist üles tõusmist. Ta tõuseb üles, uurib sealset maastikku, taevast, vett, lendab ringi tsivilisatsioonis, annab edasi hoiatussõnumi ning maandub taas Suurde Galeriisse. Godfrey Reggio: „Ma proovisin vaadata maailma nii, nagu oleks ilmunud kuskilt „keegi võõras”, kes proovis saada mingit visuaalset, kui mitte emotsionaalset muljet sellest, millega ta ootamatult kohtus. (Satyamaq.com). /---/ See on justkui kohtade vahetamine laua taga, hopide subjektiivse konteksti või ideede rakendamine valgele tsivilisatsioonile. (Infoshop.org: 2004).” Võimalik, et see „keegi võõras” oli Godfrey Reggio vaimusilmas just hopide iidsed esivanemate hing.
No comments:
Post a Comment