Vastavalt filmi tähendusrikkale omadusele võib filmi võtted ja/või nende kombinatsioonid pakkuda erinevatele vaatajatele erinevaid konnotatsioone. Filmis toodud kaadrid slummidest, vaestest ja hüljatutest võivad jätta teatud vaatajad kas külmaks, kutsuda esile põlastava muige või äratada hoopis kaastunnet. Samas leidub filmis „Koyaanisqatsi” kaadreid, mis viitavad küll sotsiaalsele ebaõiglusele, ent seda läbi peene huumoriprisma, kus kaastundemoment jääb teisejärguliseks. Võte tüünelt jäisest noorest blondist naisest luksuslikus autos, mille küljeklaasi sulgumine toob esile uhke kõrghoone peegelduse, kõrvutiseatult võttega paljast, rahulolematust, ent lõdva hoiakuga vanemast mehest, kes istub lagunenud maja klaasita aknaaugus (vt illustratsioonid 42-44.), on pealiskaudsel vaatamisel humoorikas: noor naine, kellel on moodne ja kallis asupaik, ning mees kelle viibimiskohas pole akentki. Kui aga nendesse kaadritesse süveneda, siis avaneb metanüüm äärmuslikule sotsiaalsele kihistusele ameerika ühiskonnas.
Illustratsioon 42.Noor blond naine limusiinis
Illustratsioon 43.Uhke maja peegeldus auto küljeklaasil
Illustratsioon 44.Vanem mees lagunenud majas
Illustratsioon 45.Kaader IRE sotsiaalse sõnumi klipist
Godfrey Reggio on intervjuudes öelnud, et sel ajal mil ta tegeles pikka aega tänavajõukudega, mõistis ta, kui raske on vaesest klassist pärit inimesel ühiskonnas hakkama saada. Mõju, mida avaldas sadadele tänavajõukude liikmetele Louis Būnueli film „Noored ja neetud” (1950), pani teda nägema filmi kui meediumit, millega võib inimesele anda tugeva emotsionaalse kogemuse. Tema ise sai Louis Būnueli filmist kogemuse, mis oli võrreldav palvetamisel saadava religioosse kogemusega (Infoshop.org: 2004; Carson 2002). Film „Koyaanisqatsi” ideelised juured baseeruvad seega emotsionaalsel reageeringul äärmuslikule sotsiaalsele ebaõiglusele.
Siiski ei olnud film „Koyaanisqatsi” esimene audivisuaalne projekt, milles Godfrey Reggio osales. 1974-1975 aastal osales Godfrey Reggio IRE (Regionaalhariduse Instituut) multimeediakampaania ellu viimisel. Kampaania ülesanne oli pöörata ameerika kodanike tähelepanu asjaolule, et nende privaatsust ja loomupärast käitumist ohustavad teatud huvigruppide poolt teostatavad tehnoloogilised manipulatsioonid. Selle kampaania käigus edastati vastavate sõnumitega videolõike (vt illustratsioon 45.) televisiooni tippaegadel, pandi läbiviimine ebaõnnestus, otsustati oma sõnumi vahendamiseks proovida teistsuguseid viise. Film „Koyaanisqatsi” oligi üks viis, mis kujunes kirjeldatud kampaania innovaatilisemaks ja sügavamakoeliseks jätkuks (Carson 2002). Kui IRE multimeediakampaania vorm oli propagandistlik ning sisu otsene, siis „Koyaanisqatsi” vorm kujunes kunstiväärtuslikuks ning sisu kaudseks. Kui multimeediakampaanias suunati tähelepanu sellele kuidas teatud huvigrupid tehnoloogiat kasutavad, siis film „Koyaanisqatsi” suunab tähelepanu millegile fundamentaalsemale – tehnoloogiale enesele. Projekti eesmärk oli aga sama: inimeste teadlikkuse tõstmise kaudu luua eeldused sotsiaalse ebaõigluse vähenemiseks. Sotsiaalselt represseeritud kui tulemus ehk pealispind ning tehnoloogia kui põhjus ehk süvatasand on filmi kaks peamist sisulist telge: pea kõik kaadrid hõlmavad endas kas tehnoloogiat või selle poolt represseeritud inimest või inimesi. Edukaid ja rahulolevaid inimesi on näidatud vaid mõnel üksikul korral (vt illustratsioon 46.) ning liikumisvahendit, millega liikudes saavutaks ühiskond Ivan Illichi järgi oluliselt kõrgema sotsiaalse õiglustaseme, näidatakse vaid ühel korral ( vt illustratsioon 47.).
Siiski ei olnud film „Koyaanisqatsi” esimene audivisuaalne projekt, milles Godfrey Reggio osales. 1974-1975 aastal osales Godfrey Reggio IRE (Regionaalhariduse Instituut) multimeediakampaania ellu viimisel. Kampaania ülesanne oli pöörata ameerika kodanike tähelepanu asjaolule, et nende privaatsust ja loomupärast käitumist ohustavad teatud huvigruppide poolt teostatavad tehnoloogilised manipulatsioonid. Selle kampaania käigus edastati vastavate sõnumitega videolõike (vt illustratsioon 45.) televisiooni tippaegadel, pandi läbiviimine ebaõnnestus, otsustati oma sõnumi vahendamiseks proovida teistsuguseid viise. Film „Koyaanisqatsi” oligi üks viis, mis kujunes kirjeldatud kampaania innovaatilisemaks ja sügavamakoeliseks jätkuks (Carson 2002). Kui IRE multimeediakampaania vorm oli propagandistlik ning sisu otsene, siis „Koyaanisqatsi” vorm kujunes kunstiväärtuslikuks ning sisu kaudseks. Kui multimeediakampaanias suunati tähelepanu sellele kuidas teatud huvigrupid tehnoloogiat kasutavad, siis film „Koyaanisqatsi” suunab tähelepanu millegile fundamentaalsemale – tehnoloogiale enesele. Projekti eesmärk oli aga sama: inimeste teadlikkuse tõstmise kaudu luua eeldused sotsiaalse ebaõigluse vähenemiseks. Sotsiaalselt represseeritud kui tulemus ehk pealispind ning tehnoloogia kui põhjus ehk süvatasand on filmi kaks peamist sisulist telge: pea kõik kaadrid hõlmavad endas kas tehnoloogiat või selle poolt represseeritud inimest või inimesi. Edukaid ja rahulolevaid inimesi on näidatud vaid mõnel üksikul korral (vt illustratsioon 46.) ning liikumisvahendit, millega liikudes saavutaks ühiskond Ivan Illichi järgi oluliselt kõrgema sotsiaalse õiglustaseme, näidatakse vaid ühel korral ( vt illustratsioon 47.).
Illustratsioon 46.Rõõmsad ja edukad inimesed
Illustratsioon 47.Ühel korral näidatud jalgratas
No comments:
Post a Comment